45 min.
40€
Metameditsiin on biopsühhosotsiaalne lähenemisviis haiguste algpõhjuste ja haiguse tähenduse mõistmisele inimese arenguprotsessis. Metameditsiin baseerub keha bioloogiliste ellujäämisprogrammide mõistmisel ja füüsiliste sümptomite teaduslikul kaardistamisel nii organi kui aju tasandil. Psühhosomaatiline meditsiin on juba ammu leidnud seoseid pingeliste elusündmuste ja haiguste tekke vahel, kuid dr. Ryke Geerd Hamer arendas seda temaatikat 1987. aastal veelgi edasi, leides kindlad seosed emotsionaalselt traumaatiliste elusündmuste, haigussümptomite ja ajus toimunud muutuste vahel. Ta uuris tuhandeid aju röntgenpilte ja leidis, et iga haigus on kontrollitud spetsiifilise ajupiirkonna poolt ning haiguse tekkele eelnes alati tugevat emotsionaalset stressi tekitanud elusündmus.
Kolm sõna metameditsiini mõistmiseks:
META – tuleneb kreekakeelsest sõnast ja tähendab kõikehõlmavat, kõrgemal seisvat. Meta-vaatenurk asub väljaspool sündmust, andes olukorrast selgema ülevaate ja perspektiivi.
BIOLOOGILINE – tervise saavutamise loodusseadused. Pole vaja mingeid teooriaid ega oletusi.
HOLISTILINE – hõlmab endas traditsioonilist meditsiini, komplementaarset meditsiini ja alternatiivset meditsiini. Oluline on mõista, et metameditsiin ei ole mingi uus teraapiavorm. See on diagnostikavahend, mis annab haigusprotsessi mõistmise. See mõistmine võimaldab raviprotsessis toetuda loomulikele tervenemisprotsessidele ja taastada seeläbi tervis.
Iga kord, kui meie elus toimub ootamatu, traumaatilise sisuga sündmus, mis tekitab meis tugevaid tundeid, reageerivad selle koheselt teatav piirkond ajus ja sellega bioloogiliselt seotud organ või organsüsteem.
Looduses on kõige elava evolutsiooniline eesmärk ellujäämine ja areng. Loomad reageerivad ootamatule eluohtlikule olukorrale võitluse või põgenemisega, muu võimaluse puudumisel tardunud olekuga (end surnuna teeseldes). Kohe kui ohtlik olukord on möödas, vabastatakse kogunenud šokienergia keha intensiivse värisemisega ning tegutsetakse edasi.
Inimesed erinevad loomadest oma arenenuma otsmikusagara tõttu, mis annab meile võime mõelda, analüüsida, sügavat tundeelu elada jne. Aga seetõttu võime ka tunda ennast olukorra vangina, me ei suuda leida lahendust olukorrale, oleme oma eelarvamuste, uskumuste ja sotsiaalse ümbruse mõjude küüsis. Me jääme kinni looduse kolmandasse reaktsioonimustrisse, ehk tardunud olekusse ja seetõttu arenebki välja haigus. Oluline on aga mõista, et meiega toimunud sündmused ise ei tähenda midagi. Haiguse väljakujunemisel on määravaks meie individuaalne reaktsioon ja subjektiivne emotsionaalne kogemus.
Metameditsiin vaatleb ja kirjeldab haigusi alati kahe faasi – stressi- e. konfliktifaasi ja tervenemisfaasina – ning eristab haigusprotsessis üheksat etappi.
Stressi- e. konfliktifaasile eelneb alati mingi täiesti ootamatu sündmus, mis on oma olemuselt emotsionaalselt traumeeriv, isoleeriv ja millele inimene ei suuda lahendust leida. Sellises olukorras reageerib koheselt sümpaatiline närvisüsteem ja keha läheb häire- ehk stressiolukorda. Kui stressiolukord jääb püsima, kujunebki välja konfliktifaas, millele on omased sellised tunnused nagu pingeline mõtlemine probleemile, söögiisu vähenemine, unehäired, lihaspinged, vererõhu tõus, südame pekslemine, külmad käed-jalad jne. Kõik konfliktifaasis toimuvad protsessid omavad bioloogilist tähendust ja sunnivad inimest olukorrale lahendust leidma. Selles faasis tekivad rakumuutused, kuid enamus juhtudel inimene arsti juurde ei pöördu, sest tavapärased haigussümptomid tekivad alles peale stressiolukorra lahendamist, e. tervenemisfaasis.
Tervenemisfaas – kui probleemile saabub lahendus, siis peatub haigusprotsessi areng ja keha läheb üle tervenemisfaasi. Oluline on mõista, et lahendus on mingi pöördeline muutus stressi tekitanud olukorrale, mis ei pruugi alati olla oma sisult positiivne. Näiteks, kui meil on hirm kaotada töökoht, siis elame pidevas stressifaasis ning kui saame koondamisteate, läheb keha üle tervenemisfaasi ja üsna tõenäoliselt võime end peagi kõrge palavikuga voodist leida. Põletikud, palavik, suur väsimus ja suurenenud unevajadus ongi sageli just tervenemisfaasi sümptomiteks, mida juhib parasümpaatiline närvisüsteem. Tervenemisfaasi kestvus oleneb konfliktifaasi pikkusest ja sügavusest. Valides sobivaid teraapiavorme, on võimalik lühendada tervenemisfaasi ja vähendada võimalikke tervenemiskriise.